Kas oleks Eesti eurota just kui ilma varjuta?

Oi mind mõnikord ajab marru see, kuidas ma kuulen jälle kedagi arutamas, et Euroopa Liit on toonud Eestile ainult tõusvad hinnad, me oleme andnud ennast järgmise "SSSR-i" võimu alla ning lõpptulemusena andsime oma hinge ka kuradile, võttes nii avasüli vastu euro.

Kas teid ehitab € või kr?
Postimehes avaldatud artikli kohaselt on Eesti riigi võlakoorem nii väike ainult tänu eurorahadele. Artiklis väidetakse, et tänu sellele, et me oleme saanud taotleda eurorahasid, ei ole meie riik pidanud võtma suuri laene, et investeerida teatud asjadesse ning seepärast võimegi euroliidus pea ainsana kiidelda nõnda kenade arvudega. Lisaks, tuuakse välja, et paljud riigid on just tänu sellele võlakoorma probleemide all kannatamas. (võtkem kas või PIIGS riigid). Aga samas, kui kogu ülejäänud Euroopa Liidul on samad võimalused kasutada eurorahasid ning arvestades proportsioone ka palju suuremal määral, miks siis nemad ei ole meiega võrdselt edukad? Kui hetkeks oletada, et ka teiste riikide valitsused oleksid sama altid tegema eelarvekärpeid nagu meie oma, saab põhjuseks tuua mitte rahalise proportsiooni vaid geograafilise ja demograafilise.

Artiklis on välja toodud, et riigid on võtnud võlgu just ehituse toetamiseks. Infra-, teede- ja hooneteehitus. Kahe esimese jaoks kasutatakse kõige enam eurorahasid. Nii meil kui mujal. Aga meil ei ole vaja nii suuri investeeringuid kui teistel. Meid on vaid miljon ning me omame 44 tuhat ruutkilomeetrit maad. Pooled elanikud Eestist elavad kahe maakonna piires (Tartu ja Harju). Ülejäänud mujal Eestis. Ilmselgelt lähevad ka peamised investeeringud nende maakondade peale ja nende vahelise läbimise edendamiseks. Puht proportsionaalselt ei saakski ju teha suuremaid investeeringuid mujale. See oleks kapitalismi eesmärkidega võrreldes ebaotstarbekas ja ebaaus suurema rahvahulga suhtes.

Aga arvestades, et riik on maksnud EL-ile 1,2 miljardit eurot ja saanud 5,5 miljardit, on meil päris hästi läinud. Kui meil ei oleks seda võimalust, oleks meil praegu eurorahade eest renoveerimata koolid, TUNDUVALT katkisemad teed, korrastamata linnaplaanid, loomata asutused ja organisatsioonid, tänu millele tuuakse Eestit praeguses majandusolukorras ikka ja jälle näiteks kogu maailmas ekspertide poolt. See kõik on väga suuresti tänu EL-ile.

Maksa kaardiga, siililegi selge
Aga võtame küsimuseks tõusvad hinnad ja oletame hetkeks, et me ei oleks liitunud ei EL-iga ega ka euroliiduga. EL on eesmärgilt majanduskoostööd lihtsustav liit. Toodete ja teenuste hinnad määratakse ükskõik kus vastavalt sellele, kui palju vahendajale endale see maksma läheb ning et ta saaks ka kasumit natukenegi.

Praegu on toidupoodides igal pool peamiselt müügil välismaised tooted. On ka väga palju Eestimaiseid, kuid välismaiseid on rohkem. Välismaiste toodete müügiks tuleb need riiki sisse osta . Siis tuleb need sisse tuua. Ning vahepeal võib-olla töödelda ning viimaks ladustada ja jagada.

Toodete/teenuste ostmiseks on vaja kontakte (kelle käest osta ja taskukohast - võimalikult soodsat - hinda). EL-i eksisteerimine kindlustab ostjale viisavabaduse - niimoodi on võimalik leida lihtsamalt kontakte, käia riikides ringi ja otsida kontakte. Lisaks on ka puuduvad tollimaksud EL-i piires. Kõik maksud, mis sisseostmiseks lähevad, arvestatakse müügihinnale juurde. Niimoodi oleme suutnud saavutada selle, et eestlastel on kerge leida tooteid ning tuua neid EL-i piires soodsamalt sisse kui ILMA EL-ita. 

Selleks, et välismaiste toodete sissetoomine oleks lihtsam, on meil Schengen! Schengeni piirid on avatud - puudub korraline piiri- ja tollikontroll. Tänu sellele on toote tarneaeg tunduvalt lühem ning reaalselt on see veokijuhtidele palju mugavam. 

Toodete lõplikuks töötlemiseks ja ladustamiseks ning jagamiseks on meil vaja vastavalt seadmeid ja hooneid. Ning nende ostmiseks on Eestis asuvatel firmadel võimalik taotleda ka toetusi EL-ist.

Mis saaks ilma nende kõigeta meie hindadega?

Kui meil oleksid piirid kinni, puuduks viisavabadus ning lihtsustatud majanduskoostöö lähiriikidega, tähendaks see loogiliselt võttes, et välismaised tooted oleksid tunduvalt kallimad! Praegu jääb välismaise toote hinnalt ära kõik see, mida nende asjade puudumisel arvestataks juurde. Vastupidine olukord tähendaks seda, et meie valik poelettidel oleks tunduvalt väiksem. Kindlasti tunduvalt eestimaisem, aga selle jaoks, et Eesti oma firmad suudaksid turunõudlust rahuldada, peaks nad tootma palju rohkem ja väljastpoolt tulevate toetusteta oleks nende tehnoloogilised ja mastaapsed võimalused tunduvalt väiksemad. Tänu sellele oleksid ka hinnad kallimad.

Aga € ise?
Mulle tuletati meelde üks fakt, mida ma tegelikult ise ka alati teistele rõhutasin, arutades või ka kirjutatud majandusartiklites. Tegelikult on meil alati olnudki euro ning enne seda oli saksa mark. Reaalselt pole meil kunagi oma vääringut olnud ülemaailmses mõttes. Krooni kurss oli enne euro tulekut seotud saksa margaga ja euro tulekuga seoti see euroga. Krooni väljavahetamine tõi Eestile selle boonuse, et nüüd on ka välismaailma jaoks Eesti ja siin toimuv mõõdetavam paik. Mõõta ja arvutada võib igaüks. Aga need, kelle käes on raha, need ei viitsi seda teha, kui see pole nende jaoks konkreetselt ja kiirelt võrreldav. Pealiskaudne, aga ärimaailm toimib nii.

Euro tulekuga lihtsalt elimineeriti kroon kui takistus - takistus, milleks oli sularaha vahetamine ning sellega kaasnevad tasud ja kursi arvutusvajadus. Kuidas sulle endale meeldiks, kui iga kord kui sa poodi lähed, pead arvutama toote hinna enda jaoks mõistetavasse suhtarvu? Kuidas sulle tundus aasta algul sellega harjumine? Oletame nüüd, et see on sinu põhitöö ning sa pead kümneid ja kümneid kordi seda päevas tegema! Tunduvalt mugavam oleks ju ilma selleta. Nagu ka on eestlasele, kes läheb euroliitu reisima. Hinnad on kohe arusaadavad. Ei pea maksma oma raha kasutamise eest välismaal nii-öelda teenustasu (rahavahetustasud). Ja nii edasi. Nimekiri on pikk.

Kas tahta Eestit või €estit?

Ilma meie kuuluvuseta Euroopa Liitu, euroliitu ning Schengeni ja väga paljudesse teistesse ülemaailmsetesse organisatsioonidesse (ÜRO, NATO, WHO...) oleks me kindlasti palju kodusemad ja "eestisemad". Kuid kas on parem olla, elades eraku elu uhkes üksinduses ja nina püsti ajades, hoides kinni kõigest vanast ja kallist? Või on parem mõelda kogu ühiskonna kasule, olla koostööaldis naabritega, tiimimängija maailma asjades ning ohverdada selle käigus mõned emotsionaalse väärtusega asjad (oma vääring) ja natukene iseseisvust?

Minu jaoks on parem elada Eestis, kus riik ei ole võlgades, on väga palju valikuvõimalusi nii noorele kui vanale, on lihtne reisida ja maailma näha, on korras infrastruktuur ja väga palju potentsiaali areneda ja kasvada.