Kas oleks Eesti eurota just kui ilma varjuta?

Oi mind mõnikord ajab marru see, kuidas ma kuulen jälle kedagi arutamas, et Euroopa Liit on toonud Eestile ainult tõusvad hinnad, me oleme andnud ennast järgmise "SSSR-i" võimu alla ning lõpptulemusena andsime oma hinge ka kuradile, võttes nii avasüli vastu euro.

Kas teid ehitab € või kr?
Postimehes avaldatud artikli kohaselt on Eesti riigi võlakoorem nii väike ainult tänu eurorahadele. Artiklis väidetakse, et tänu sellele, et me oleme saanud taotleda eurorahasid, ei ole meie riik pidanud võtma suuri laene, et investeerida teatud asjadesse ning seepärast võimegi euroliidus pea ainsana kiidelda nõnda kenade arvudega. Lisaks, tuuakse välja, et paljud riigid on just tänu sellele võlakoorma probleemide all kannatamas. (võtkem kas või PIIGS riigid). Aga samas, kui kogu ülejäänud Euroopa Liidul on samad võimalused kasutada eurorahasid ning arvestades proportsioone ka palju suuremal määral, miks siis nemad ei ole meiega võrdselt edukad? Kui hetkeks oletada, et ka teiste riikide valitsused oleksid sama altid tegema eelarvekärpeid nagu meie oma, saab põhjuseks tuua mitte rahalise proportsiooni vaid geograafilise ja demograafilise.

Artiklis on välja toodud, et riigid on võtnud võlgu just ehituse toetamiseks. Infra-, teede- ja hooneteehitus. Kahe esimese jaoks kasutatakse kõige enam eurorahasid. Nii meil kui mujal. Aga meil ei ole vaja nii suuri investeeringuid kui teistel. Meid on vaid miljon ning me omame 44 tuhat ruutkilomeetrit maad. Pooled elanikud Eestist elavad kahe maakonna piires (Tartu ja Harju). Ülejäänud mujal Eestis. Ilmselgelt lähevad ka peamised investeeringud nende maakondade peale ja nende vahelise läbimise edendamiseks. Puht proportsionaalselt ei saakski ju teha suuremaid investeeringuid mujale. See oleks kapitalismi eesmärkidega võrreldes ebaotstarbekas ja ebaaus suurema rahvahulga suhtes.

Aga arvestades, et riik on maksnud EL-ile 1,2 miljardit eurot ja saanud 5,5 miljardit, on meil päris hästi läinud. Kui meil ei oleks seda võimalust, oleks meil praegu eurorahade eest renoveerimata koolid, TUNDUVALT katkisemad teed, korrastamata linnaplaanid, loomata asutused ja organisatsioonid, tänu millele tuuakse Eestit praeguses majandusolukorras ikka ja jälle näiteks kogu maailmas ekspertide poolt. See kõik on väga suuresti tänu EL-ile.

Maksa kaardiga, siililegi selge
Aga võtame küsimuseks tõusvad hinnad ja oletame hetkeks, et me ei oleks liitunud ei EL-iga ega ka euroliiduga. EL on eesmärgilt majanduskoostööd lihtsustav liit. Toodete ja teenuste hinnad määratakse ükskõik kus vastavalt sellele, kui palju vahendajale endale see maksma läheb ning et ta saaks ka kasumit natukenegi.

Praegu on toidupoodides igal pool peamiselt müügil välismaised tooted. On ka väga palju Eestimaiseid, kuid välismaiseid on rohkem. Välismaiste toodete müügiks tuleb need riiki sisse osta . Siis tuleb need sisse tuua. Ning vahepeal võib-olla töödelda ning viimaks ladustada ja jagada.

Toodete/teenuste ostmiseks on vaja kontakte (kelle käest osta ja taskukohast - võimalikult soodsat - hinda). EL-i eksisteerimine kindlustab ostjale viisavabaduse - niimoodi on võimalik leida lihtsamalt kontakte, käia riikides ringi ja otsida kontakte. Lisaks on ka puuduvad tollimaksud EL-i piires. Kõik maksud, mis sisseostmiseks lähevad, arvestatakse müügihinnale juurde. Niimoodi oleme suutnud saavutada selle, et eestlastel on kerge leida tooteid ning tuua neid EL-i piires soodsamalt sisse kui ILMA EL-ita. 

Selleks, et välismaiste toodete sissetoomine oleks lihtsam, on meil Schengen! Schengeni piirid on avatud - puudub korraline piiri- ja tollikontroll. Tänu sellele on toote tarneaeg tunduvalt lühem ning reaalselt on see veokijuhtidele palju mugavam. 

Toodete lõplikuks töötlemiseks ja ladustamiseks ning jagamiseks on meil vaja vastavalt seadmeid ja hooneid. Ning nende ostmiseks on Eestis asuvatel firmadel võimalik taotleda ka toetusi EL-ist.

Mis saaks ilma nende kõigeta meie hindadega?

Kui meil oleksid piirid kinni, puuduks viisavabadus ning lihtsustatud majanduskoostöö lähiriikidega, tähendaks see loogiliselt võttes, et välismaised tooted oleksid tunduvalt kallimad! Praegu jääb välismaise toote hinnalt ära kõik see, mida nende asjade puudumisel arvestataks juurde. Vastupidine olukord tähendaks seda, et meie valik poelettidel oleks tunduvalt väiksem. Kindlasti tunduvalt eestimaisem, aga selle jaoks, et Eesti oma firmad suudaksid turunõudlust rahuldada, peaks nad tootma palju rohkem ja väljastpoolt tulevate toetusteta oleks nende tehnoloogilised ja mastaapsed võimalused tunduvalt väiksemad. Tänu sellele oleksid ka hinnad kallimad.

Aga € ise?
Mulle tuletati meelde üks fakt, mida ma tegelikult ise ka alati teistele rõhutasin, arutades või ka kirjutatud majandusartiklites. Tegelikult on meil alati olnudki euro ning enne seda oli saksa mark. Reaalselt pole meil kunagi oma vääringut olnud ülemaailmses mõttes. Krooni kurss oli enne euro tulekut seotud saksa margaga ja euro tulekuga seoti see euroga. Krooni väljavahetamine tõi Eestile selle boonuse, et nüüd on ka välismaailma jaoks Eesti ja siin toimuv mõõdetavam paik. Mõõta ja arvutada võib igaüks. Aga need, kelle käes on raha, need ei viitsi seda teha, kui see pole nende jaoks konkreetselt ja kiirelt võrreldav. Pealiskaudne, aga ärimaailm toimib nii.

Euro tulekuga lihtsalt elimineeriti kroon kui takistus - takistus, milleks oli sularaha vahetamine ning sellega kaasnevad tasud ja kursi arvutusvajadus. Kuidas sulle endale meeldiks, kui iga kord kui sa poodi lähed, pead arvutama toote hinna enda jaoks mõistetavasse suhtarvu? Kuidas sulle tundus aasta algul sellega harjumine? Oletame nüüd, et see on sinu põhitöö ning sa pead kümneid ja kümneid kordi seda päevas tegema! Tunduvalt mugavam oleks ju ilma selleta. Nagu ka on eestlasele, kes läheb euroliitu reisima. Hinnad on kohe arusaadavad. Ei pea maksma oma raha kasutamise eest välismaal nii-öelda teenustasu (rahavahetustasud). Ja nii edasi. Nimekiri on pikk.

Kas tahta Eestit või €estit?

Ilma meie kuuluvuseta Euroopa Liitu, euroliitu ning Schengeni ja väga paljudesse teistesse ülemaailmsetesse organisatsioonidesse (ÜRO, NATO, WHO...) oleks me kindlasti palju kodusemad ja "eestisemad". Kuid kas on parem olla, elades eraku elu uhkes üksinduses ja nina püsti ajades, hoides kinni kõigest vanast ja kallist? Või on parem mõelda kogu ühiskonna kasule, olla koostööaldis naabritega, tiimimängija maailma asjades ning ohverdada selle käigus mõned emotsionaalse väärtusega asjad (oma vääring) ja natukene iseseisvust?

Minu jaoks on parem elada Eestis, kus riik ei ole võlgades, on väga palju valikuvõimalusi nii noorele kui vanale, on lihtne reisida ja maailma näha, on korras infrastruktuur ja väga palju potentsiaali areneda ja kasvada.

Jälle üks aasta.

Hakkasin mõtlema, et tegelikult on viimase aasta jooksul ikka kuradi palju tehtud ja saavutatud. Ning ka ette võetud. Ise ka ei usuks, kui keegi teine räägiks. Vot, teengi nii, et panen kõik kirja, mida tegin ja millal tegin. Kõik, mis meelde tuleb, muidugi.

Iga kuu juurde kirjutan esimese asja, mis kuuga kõige enam seostub. Võib olla mingi üritus sellest kuust, võib ka olla mingi tundmus. Või midagi muud.

August 2010  - suvi 2010!

• 8. august - Erviniga koos panime aluse Loomele
• 14. august - Kardietapp Raplas (kohtunik)
• 19. - 22. august - Rahvapillilaager Kuutsil (abiline)
• 27. - 29. august - Radaja festival Petseri lähedal (õhtune pillimees)

September 2010 - suvi 2010 jätku kuu.

• 4. september - Igamehekontsert Lõõtspillifestivalil (õhtujuht)
• 7. september - astusin jällegi HTG segakoori Anima
• 16. september - autoorienteerumine Tartus koos Hendrikuga
• ülejäänud september - üldine suvitamine, kooriproovid, proovid Loomega

Oktoober 2010 - suvi 2010 lõpu kuu.

• kunagi oktoobris - liitusin Kareli ansambli EQT-ga
• 14. oktoober - sai osa võetud Loomega Tudengibändi konkursist (ei pääsenud edasi)
• 14. - 17. oktoober - kanuumatk Võhandut mööda Kanepist Võrru
• 21. - 22. oktoober - Raiduga tripp Põhja-Soome (Kuhmo lähedale)
• oktoobri lõpp - ajujahist sai Tarvoga osa võetud

November 2010 - pimeda aja tuleku ja seepärast kerge masenduse kuu.

• 5. november - Laanelillega esinemine Parksepas
• 9. november - lauluõhtu Naisüliõpilasseltsiga
• 11. november - isadepäeva pidu Puigal (olin helitehnik)
• 19. november - hakkasin maakleriks Grand Kinnisvaras
• 19. - 22. november - laululaager HTGs
• 26. november - Laanelillega esinemine Parksepas.
• 27. november - Ajujahi koolitus Tartus

Detsember 2010 - pagana külm kuu. aga positiivne.

• 8. detsember - käisin Tartu Noortekodus jõululugusid mängimas lastele
• 13. detsember - sai lolli peaga Püssis karaoket lauldud...    ...kleidis
• 17. detsember - külastasin Tallinnas Premia Jäähallis Eesti noortekoondise ja Hollandi (või Hispaania vms) mängu
• 18. detsember - ostsin õe sünnipäevakingituse ära (Nikon D40)
• 23. detsember - EQT-ga esinemine Jaani kirikus HTG jõuluaktusel
• 25. detsember - suur jõulupidu härrade Intide pool
• 29. detsember - õe ja minu ühissünnipäev tema pool
• 31. detsember - aastavahetus Trehvis, taustaks Paha Polly

Jaanuar 2011 - liigse peopidamise kuu

• 14. jaanuar - Laanelillega esinemine Parksepas
• 15. - 16. jaanuar - tantsuklubi Gikšis, Lätis
• 24. jaanuar - ansambli Punt esimene proov koos Valevi ja Sädega. Varsti liitus ka Lõmaš.
• 28. - 29. jaanuar - laululaager HTGs

Veebruar 2011 - taastatud aktiivsuse kuu

• 2. veebruar - laulupeo esimene suur proov
• 3. veebruar - vestlus Tartu ETV stuudios helitehniku kohale (ei saanud)
• 15. veebruar - grupi Carpe Noctem esimene kohtumine, mis viis lõpuks üritusteni "Noor-Loome" ja "noor. loome."
• 16. veebruar - lauluõhtu Naisüliõpilasseltsiga
• 21. veebruar - fotosessioon Carpe Noctem tiimiga
• 23. veebruar - EQT ja Animaga esinemine HTG vabariigi aastapäeval

Märts 2011 - Ukraina projekti kuu

• 3. - 6. märts - projekt ACTICIPATION Ukrainas
• 7. märts - jätsin suitsetamise maha 
• 8. märts - EQT-ga esinemine HTGs naistepäeva puhul
• 11. - 12. märts - laululaager HTGs
• 14. märts - esimene tööpäev Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsis (aitasin Margitil kirjutada KÜSKi jaoks projekti. saime 75% soovitud rahastusest!)
• 15. märts - tegin lõpparve maaklerlusega
• 15. märts - vabatahtlike koolitus Domus Dorpatensises
• 17. märts - koolitus "Teeme katused korda" Domus Dorpatensises
• 22. märts - Võru keele päev Puigal (helitehnik)
• 24. märts - esinemine Hanna korraldatud heategevuslikul kontserdil Vändras "Märka pärimust, aita nõrgemat!"
• märtsi lõpp - hakkasin uuesti suitsetama

Aprill 2011 - Noor-Loome ja Pundi kuu

• 1. aprill - Autoorienteerumine Tartus (Hendrik, Siim, Martin, Valmar)
• 3. aprill - Võrumaa ansamblite ülevaatus Missos Laanelillega
• 10. aprill - "Noor-Loome" @ Noor-Eesti Loomekeskus
• 13. aprill - "Teeme katused korda" teine koolitus Domus Dorpatensises
• 14. - 17. aprill - Kanuumatk Ahja jõel (Erastvere - Ahja)
• 20. aprill - Animaga ettelaulmine Laulupeo jaoks
• 21. aprill - HTG Bigbandi loomine (nüüd Tartu Grupp)
• 23. aprill - "Moisekatsi Elohelü" Moostes, esinemine Pundiga (Eesti Pärimusmuusika Keskuse auhind!)
• 25. aprill - Öölaulupidu!
• 29. aprill - Pundiga esinemine Öötantsupeol
• 30. aprill - Volbriöö Naisüliõpilasseltsis (mängisin pilli jälle)

Mai 2011 - RegiÖÖ kuu

• 5. mai - emadepäeva kontsert Puigal (helitehnik)
• 6. mai - Art Poreaal Haanjas Alvari pool
• 13. mai - matemaatika eksam @ Raatuse gümnaasium. Tulemus - 90p!
• 19. - 21. mai - RegiÖÖ Tartus (abikorraldaja)
• 25. mai - esinemine Tantsuklubis Pundiga
• 27. mai - HTG kevadkontsert! (Tartu Grupi, EQT ja Animaga esinemine)
• 31. mai - 5. juuni - Tartumaa Arendusseltsi Õppereis Rootsi!

Juuni 2011 - vanade lõppude ja uute alguste kuu

• 8. juuni - Eesti Rahva Muuseumi programmijuhtidega kohtumine koostöövõimaluste arutamiseks. Sellest kasvasid lõpuks välja "Noorte Autorite Kontserdisari"
• 9. - 10. juuni - Jõgeva naiste tantsupidu (pillimees paaril selle all toimuval väiksel üritusel)
• 10. juuni - esinemine Pundiga Tartu Noortekodu sünnipäeval
• 11. - 12. juuni - Noorte Juhtide koolitus @ Chemicum by Domus Dorpatensis
• 18. juuni - "noor. loome." @ Noor-Eesti Loomekeskus
• 10. - 20. juuni  - esimesed filmivõtted Sandriga lühifilmi jaoks NAFF-ile
• 21. juuni - HTG lõpuaktus (EQT-ga esinemine)
• 23. juuni - jaanipäev kusagil pärapõrgus. aga lahe!
• 27. - 29. juuni - katsed Ellerisse klassikalise laulu erialale. (tulemus - sees.)

Juuli 2011 - festivalikuu

• 1. - 3. juuli - Laulupidu Tallinnas! (Animaga)
• 5. juuli - vestlus ja akadeemiline test Mainoris (tulemus - 23s koht 559st. tasuta kohal sees.)
• 7. - 9. juuli - Regilaululaager Toilas (Tartu Grupiga)
• 14. - 17. juuli - Võru folk (Punt, Tartu Grupp, Moosisai + miskit veel. 5 esinemist)
• 21. - 28. juuli - ETNOlaager! Täiesti eranditult suve highlight!
• 28. - 31. juuli - Viljandi folk! Parim folk siiani! (Punt + ETNO. kokku 8 esinemist)

August 2011 - Noorte Autorite kuu

• 1. august - kolisin uude (või noh, vanasse) ülimõnusasse Karlova korterisse sisse
• 14. august - Noorpärimuspäev @ Raadi mõisapark!
• 14. - 19. august - Projekt From Shelf to Life ja Rahvapillilaager Kuutsil.
• 15. august - jätsin suitsetamise uuesti maha. 

Kui niimoodi vaadata siia peale, siis ma küll ei kujuta ette, kuidas ma kõike seda teha jõudnud olen. Ühes olen ma küll täiesti veendunud. Nii spontaanset, vinget ja õpetlikku aastat pole mul küll kunagi olnud. Vaevalt, et tuleb ka. Kui keegi tahab väita, et vaba aastaga ei ole midagi ette võtta ning pärast pole mingit tahtmist kooli minna noorel inimesel, siis saatke ta minu juurde. Ma annan talle lõuga. Vaba aasta just teeb vastupidist. Kui inimene on ise tahtejõuline ja aktiivne, leiab ta tegevuseks absoluutselt kõik vajaliku. 

Vot, moraali.

Blogis ei ole ma kahjuks mitte midagi teinud. Praktiliselt. Aga mõtlesin, et võib-olla hakkaks nüüd sügisest jällegi pihta blogimisega. Aga seekord natukene teistmoodi. Väga äärmuslikult. Vaatame-näeme!

Olen kolinud!

Nüüdsest saate lugeda blogi leheküljelt:

  www.karlson.ee/blog/

Luuletus? Tõesti?

Jah, tõesti, ma kirjutasin üle pika aja luuletuse. Päris hämmastav. Viimase paari-kolme nädala jooksul on olnud täpselt selline tunne, et nüüd on mingi loomingulisem periood tulemas. Mis on ainult hea. Vist? Jah, on küll. Jõudsin selgusele.

Tarvol oli hea personal message ühel päeval. ''Lack of intelligent output.'' See jäi mulle hetkeks pähe kinni ning paari päeva jooksul tuli mõttesse ka input. Ning jõudsin järeldusele, et ''Where there's no input, there's no output either.'' Ja tõsi on. Et ma pole pea poolteist aastat millegi just eriliselt harivaga tegelenud - noh, mis see ülikool siis eriliselt haris, puhas keelepraktika minu jaoks :D - ning olen emotsionaalselt rohkem kui pool aastat võib-olla et liigagi tasakaalukas ja rahul olnud, ei ole sealt erilist väljundit ka tulnud. Aga nüüd vaikselt asjad lähevad jälle huvitavaks ja harivamaks. Mitte halvaks ega emotsionaalselt ebastabiilseks, kuid selliseks, mis panevad mõtlema ja uurima. Päris põnev periood tuleb nüüd. Ootan huviga, mida see toob. Väga suure huviga.

Soovitan aeg-ajalt kiigata loomingublogisse, sest sinna hakkab arvatavasti uut materjali tekkima. Ning algus on tehtud. Siin ta on kogu oma väik-sugususes:

http://karlsonpoliit.pri.ee/index.php?page=poem&year=2010&id=30

Kanuumatk: Kanepi - Võru 14. - 17. oktoober 2010

Kuu aega on jällegi vaikust olnud. Aga miski pole nii vaikseks jäänud. Tegemist on, lihtsalt. Ning muidugi katkine läpakas ei aita ka üldse asjale kaasa. Aga vahel juhtub selline asi, et ikkagi satun siia kirjutama. Mõtlesin, et annan ikkagi ülevaate kanuumatkast kah. Üks vinge retk see oli, seda peab tõdema. Mitmel viisil eneseületus. Kuigi Alvari jutu järgi ma oletasin, et see saab veelgi raskem olema. Aga ei olnud hullugi. Väga mõnus oli.

Igatahes, ma tegin kogu retke jooksul nii video- kui helireportaaži. Kui hästi läheb, saan need originaalfailid ka kunagi üles pandud, aga hetkel olen need transkribeerinud ja siit saate lugeda. Kui teil pole aega või ei viitsi mitmeid lehekülgi teksti lugeda, siis võite kohe minna telekat vaatama. Aga isegi pilte on natukene näha.

Aare, Alvar, Amre ja Jaanus...

----------------------------------------------------------------------------
...läksid teekonnale. (mida on näha siit)
----------------------------------------------------------------------------

Heli- ja videoreportaažide transkriptsioonid:

1. päev, umbes kell 13, video transkriptsioon

JAANUS: Khm, khm. Töötab vä? Okei, väga hea. Kuulge, mitmes kuupäev täna on?

AMRE: Ee, neliteist.

JAANUS: Neliteist oktoober 2010. Oleme nüüd Jõksi järve ääres, arvatavasti ning läheme nüüd neljapäevasele teekonnale. Võhandut kaudu üritame Võrru jõuda. Kui... ...misasi?

ALVAR: Pühajõgi.

JAANUS: Pühajõgi. See on algus, jah?

ALVAR: Jah.

JAANUS: Jajaa.

ALVAR: Ja siis lõpust sealt Tamulast lät vällä Võhandu nime all.

1. päev, mõni hetk hiljem, video transkriptsioon

JAANUS: Nii, tutvustame siis rahvast ka. [Alvarile] Ütle tere Eesti rahvale.

ALVAR: Tere, see om nüüd meil videoreportaaž. Ma olõ Alvar ja mina läe kanuuga sõitma ja kui ma kanuuga ärä sõida, siis ma lähe kodo. Kõik.

AARE: Aare siinpool. [hea irve näol] Mis siin ikka pikka juttu.

JAANUS: Noh, parem lähme teele, mis me ikka räägime. [Amrele] Ja räägi ka.

AMRE: Tere, olen Amre. Ja eks ma olen valmis katsetama kõike, mis ette tuleb.

JAANUS: Ja nagu näha ka väga... väga... [vaatab kilekotist valmistatud kleidi moodi pükstekaitset Amre jalas]

AMRE: ...turvaliselt varustatud.

JAANUS: Nii vest kui seelik on olemas. [vaatab kanuude poole] Need on siis meie kaks sõiduriista või ujumisriista. Kenasti... on nad käsitsi tehtud või?

ALVAR: Puhas käsitöö.

JAANUS: Puhas käsitöö. Kolga-Jaani meister Tiit, kui siiapoole ei kõlanud.

ALVAR: Aga tervitame Tiitu. /midagi, millest aru ei saanud/ Tiit om meil matkaklubi auliige.

JAANUS: Aa, siis on täiesti asja ette läinud. Ja vot, see [suunab kaamera tuulisele, vihmasele ja lainelisele Jõksi järvele] on meie esimene sihtmärk, et sinna peale ära saada ning siis vaatab, mis saab. Järgmise korrani.

1. päev, tund aega hiljem, esimene peatus Kanepi lähedal. 

JAANUS: Nii, esimene kilomeeter on sõidetud. Kõigil on tuju veel päris hea, ma arvan, et see jätkub veel tükk aegagi. Ning nüüd me võtame teise ööbimiskohaga ühendust, et ta teaks planeerida. Et neli hullu tulevad. Vete pealt. Lähevad uusi vesi otsima.

AMRE: Saunavett.

ALVAR: [räägib Jan Rahmaniga telefonis] Tere Jan, mina olõ Alvar. Meil om niiviisi, et siin määnegi tii, et Jõksist olõmi läbi ja Kanepist olõmi ka läbi. Et õlut om küll nii pallo, et vesi tikus üle parda sisse tikkuma, aga su mano katsumi humman õdagu ikka ära olla. Humman õdagu jah. Ega täämba mi ei jõvva sinna. Paremba tahtmise man kah. Om jo nii. Hallo? Ee, mi sõidami täämba kohegi mõtsa all olõmi. Humman olõmi su puul ja ülehumman jälki mõtsa all - meil om neli päiva Võroni aigu. Ega mi spordimehe ei ole, meil om sport pallo vedelambal ja mõnosambal kujul siin. [teised irvitavad]

JAANUS: See ei ole sport, see on elustiil.

ALVAR: Jaa ja sõs kui sul vaba aigu um, sõs ma proovi sinno vähembält kats korda kursihn hoida seiklustega. Kui sa vasta ei olõ. Kats korda päävhn. Aga olõ siis terve ja kõigil om tuju nii hää et parembat ilma, parembat seltskonda ja ilma ei saa tahtagi. [samal ajal tibutab vihma ning puhub tuul - on umbes 5 - 7 kraadi sooja. kõik jälle irvitavad] No, ole terve. Mhm. [lõpetab kõne] Ma pruuvse häste purjohn muljet jättä hindäst. [irvitavad, jälle] Vist õnnestus.

AARE: Õnnestus küll. [naerab veel takkajärgi]

JAANUS: A noh, passime veel või läämi edesi?

AMRE: Ära passi midagi, lase õlut.

ALVAR: Lasemi edesi ikka.

JAANUS: See on hele õlu. [näitab Rocki purgi peale]

AMRE: Jah, rohkem hele. 

1. päev, paar tundi hiljem. Istume roostikus kinni ning alvar valmistub vette hüppama kalamehekummikutega ning meid edasi vedama. 

JAANUS: Nii, nüüd me oleme nii umbes kaks kilomeetrit sõitnud, ma arvan, kui hästi on läinud ja me oleme jõudnud kõrkjatesse kust ei paista kuidagi väljapääsu. Alvar paneb nüüd kalamehesaapad jalga ja siis läheb üritab natukene, aga noh, vaata ise [tõstab kaamera nii kõrgele kui käsi tõuseb] siin ei paista midagi ilusat olevat. Ei tundu küll. Siinpool on maa. [keerab teisele poole] Siinpool on kõrkjad ja madal põhi. Ja noh, meie kannu näeb välja nagu heinakäru.

ALVAR: Õgapääväne.

JAANUS: Õgapääväne. Alvar ütel et taa um tavaline. Om hullemb olnu.

ALVAR: Om hullemb olnu. Pallo hullemb.

JAANUS: Jah. Aga meie kaaslased on ka kuhugi tahapoole ära kadunud. Ma arvan, et ma lõpetan meie videoreportaaži sel hetkel. 

 

1. päeva õhtu. Laager püsti seatud. Juba ammu pime. Riided kuivavad. Seisame lõkke ääres ning räägime juttu. Taevas on selginenud. Tuult ka ei ole. Rahulik on olla ning hea grokki juua.

ALVAR: Et noh, kuq ma olõs tolle viilkatuse pannu, ma olõssi kindlahe telgihn maganu. [keegi kusagilt vastuseks: hmm...]

AARE: Noh, siin on see eelis ka, et ta võib-olla isegi natuke kiirgab. [Alvar: jah] Kiirgab piisavalt selleks, et seda rõskust eemal hoida. Väga palju sooja ei ole.

ALVAR: Kuq nüid tuli ärä kaos nii. Rõskust takahn. [või midagi säärast. ei saanud päris hästi aru]

JAANUS: [video kohta] Ei jää nagu midagi peale. [Alvar: Jamh] Lõket saab filmida. Nüüd saate anda oma mõtteid edasi ilma, et nägu jääks filmile.

AARE: [naerab parajalt] Aeg kõigest rääkida.

JAANUS: See on nagu see, teleshowdes, pihituba. [irvitavad]

ALVAR: Jamh.

JAANUS: Seal on tavaliselt rohkem sellised jutud, et "issand jumal, Alvar tegi seda, Alvar tegi toda, issand jumal issand jumal". [irvitavad]

ALVAR: Mul om nii paks nahk.

AARE: [Alvarile] Mees, mis sa viimasel ajal, mis jama sa teinud oled, räägi ära ausalt. [ikka kõik irvitavad]

AMRE: Jaa, aga ega sa seda enne ei tea, enne ei saagi teada, kui istud kodus ja vaatad toda reality-showd telekast, tead. Ja siis teine räägib, et Alvar ütles seda seal.

ALVAR: Jamh, sõitke nu seenele.

AMRE: Ja siis vihastad kodus - kurrat küll.

ALVAR: Kuq ma näid saapid kõrda ei saa, sõs umma nad päävä elo küsimus. Tõõsõ rõiva umma ütskõik aga... [mina tulen oma jutuga vahele]

JAANUS: No, igatahes esimene päev on edukalt läbitud ja oleme isegi peaaegu kuivad väikeste lõdinatega. Ja kell on vist pool kümme ja Alvari aja järgi, või siis ajavööndi järgi [Alvar: Puul ütessa jah] pool üheksa jah alles. Kella seitsmeks oli vist päris pime juba. Jah, umbes kuueks-seitsmeks... ...jah, umbes seitsmeks oli pime. Ja siis mis seal ikka, homme hommikul siis kui ärkame, siis ärkame ning paneme edasi. Homme peame päris palju läbi ka käima. Mis meil on veel jäänud... ...kaks kolmandikku, mis see koht oli Kär... Kär...

ALVAR: Kärgola.

JAANUS: Kärgolasse. Nojah. Et jääb loota, et jõuame. No, seal peaks tulema päris pikad head laiad kohad ka. Loodetavasti. Jah. Ega midagi. 

2. päev, kell on 12:05. Magasime umbes 12 tundi jutti. Muidugi Alvar ärkas kaua kaua aega (tsirkka seitse tundi) enne meid - uni läks ära. Aga ei tahtnud meid üles ajada. Helireportaaž.

JAANUS: Nii, teine hommik. Magasime natukene palju sisse, kell oli pool 12, kui mina vähemalt ärkasin. Magama saime samamoodi vast pool kaksteist eile õhtul. Ja öö oli päris mõnus, üllatavalt. Külm mõnikord hommikul ikka hakkas, aga ma avastasin, et kui sa selili magad, siis on külme kui see, kui sa külili magad. [Aare naerab taustal] Et see on... ...päris tõsiselt, õhk ei pääse vahele kui sa külili magad, sa tõmbad ennast kuidagi kerra. Aga selili, vaata siit näo juurest tuleb õhk sisse ja siis hakkab külm. Ja mis veel. Söök valmib. Nuudlisupp lisaainetega.

JAANUS: [Võru keeles]. Täämba um kolletamispäiv kah, mets jääs magama. Lund vaikselt tibeneb, hästi vaikselt taevast, kätel on külm, aga lõke ka susiseb. Täna peame maha sõitma umbes 15 km, et välja jõuda Kärgolasse. Aga sinna me jõuame nii või naa.

ALVAR: Hea või kurjaga.

JAANUS: Hea või kurjaga jah. [Aare irvitab taustal] Ma ei tea, [pöördub teiste poole] kas teie tahate ka mingeid mõtteid edasi anda?

ALVAR: No jaa, ma või õks mõtte edesi anda. A praegust salvestas või filmi nagu...

JAANUS: Ee, see jah, see on...

ALVAR: Mul om keele pääl üks häste terräv ütlemine. Ma mõtli, et ma toda terävät ütlemist ei ütle enne ärä kui matk läbi saa. Aga tii nimme kiusata, ma piä ärä ütlema. Inne matka ma mõtli niiviisi, et johhaidii, mida kuradit, ma piä selle matka vasta pidämä, et edimest kõrda on niiviisi, et kolm eestikeelist ja kolm päivä eesti kiilt kullõma. [Jaanus irvitab, Aare ütleb, et "Jama lugu"] Aga nüüd, Jaanus-poiss ja ummava väega ilosat kiilt vahepääl kõnelnu ja too tege mu tuju küll parembas. Tolle terävä ütlemise taha ärq üteldä.

JAANUS: No, ma nakkassi ka vaatama eelä, et ma es arva, et ma nakka Võro kiilt kõnõlõma siin. Aga mingil hetkel hakkas nagu tulema. Vahepääl ei tule, vahel tuleb paremini. Vahepeal on päris lahe. Midagi on ikka jäänud kodust külge. Aga harjutamist on vaja. Järelikult tuleb rohkematel matkadel käia. [Alvar: mhm...] Jaa.

ALVAR: Rohkemb mul küll ei ole ütelda midägi.

JAANUS: Teised ei taha midagi öelda eesti rahvale?

AARE: Mõigu kekk jääb vastu võlgu. [kõik irvitavad]

JAANUS: Ei kommentaari. [läbi naeru]

AARE: Mis siin ikka. Tuleb kiirelt paati saada, muidu jääme hätta.

JAANUS. Jah, kell on 12:07. Kella seitsme ajal läheb pimedaks juba, niiet antud hetkel on meil kuus tundi ja 52 minutit juba et umbes jõuda kohale, muidu me varsti enam ei näe, aga noh, too saab huvitav olema. Jah. Aga ega midagi. Lõuna ajal uuesti. Lõuna on vast mingi kell neli, viieteistkümneks minutiks võib-olla.

ALVAR: Lõuna vist um Kärgolahe juba.

JAANUS: Jah, õhtune lõuna. Hüva!

2. päev. Kell on 14:15. Jõudsime pikale sirgele. Helireportaaž.

JAANUS: Kell on 14:15, oleme tund aega sõitnud ning päris paraja jupi pannud. Oleme mingitel heinamaadel kahe lammi vahel ja ja siin on nõuka ajal tehtud kanal, mis on mõnusalt sirge. Aga siin on kõrkjaid vahepeal vahel, aga mõnus on sõita. Vahel saab päris hooga lasta. Nüüd on veel päris päris mitu kilomeetrit seda sirget maad ja siis tuleb jälle sinka-vonka. Et peaksime ilusti Kärgolasse jõudma küll õhtuks. Ja just anname oma öömaja-poisile teada, et oleme teel ja rõõmsad ja mitte jõud vaid kütus on otsas ja laseme eeteriaurudel. Ja ma ei tea, ma ei oska midagi öelda. Väga lõbus on. Ahjaa, jäime väga toreda kase külge ka enne taha kinni ja siis tükk aega jamasime seal. Peaaegu Alvar sai sellest läbi ja siis jäi saega kinni ning siis läksime hoopis teiselt poolt. Hmm. Ega midagi.

2. päev. Õhtu. Pimedus. Külm. Kerge väsimus. 

JAANUS: Me kergotami. Kell on 20:43. Oleme jõudnud peaaegu Kärgolasse. Kuus kurvi ja väike sirge on jäänud. Kaks... ...üks vasak üks parem suurem. Ja väljas... ...ja välän külmetäs. Ja taivast nakkas sattama lummõ just nüid. [kõik naeravad, sest hakkaski sadama lund ning tõesti külmetas :D] [läbi naeru:] Tuju on väga optimistlik. Viimane osa 0,2-sest sai just ära lahendat ja...

ALVAR: Ma ütle ka kommentaari sisse. Ja kui kunagi määnegi neio piässi seda kullõma või lugõma, sõs ütle mulle oma telefoni nummõr.

JAANUS: Neid neiusid on vast omajagu, kes loesse, kullõsse seda. Ja, siis Rahmani maja peaks päris lähedal olema, vast juba. Nagu juba viimane kümme kilomeetrit. Et Rahman ütel meile, et kui Pühajõeni jõuame ära, siis on kaks majapidamist jõe ääres kuskil, mis olid pooleteist tunnise sõidu kaugusel selles Pühajõest ja mitte ainukesed kaks majapidamist. Ja vahepeal ta unustas mainida, et suur kosk on seal...

AARE: Näita sinna.

JAANUS: Mis seal on?

AARE: Ei lihtsalt, ma tahan vaadata, kuidas see on. [et pime oli ilmselgelt, rääkisime me lampidest]

JAANUS: Suur, suur kosk oli seal ja kuulsime müha, müha, et mõtlesime, et vaatame asja enne ära, et ei hakka laksuga panema. Oleks sealt hooga läbi läinud, siis me oleksime lõhkunud nii ennast kui kannuusid ära ning asjad oleksid allavoolu läinud ja enne meid Võrru jõudnud, kui me oleksime suutnud sinnani saada. Ja siis, ahjaa. Väga tähtis fakt on see, et praegu me laseme pealampide saatel, sest väljas on täielik kottpimedus. Taevas tähed paistavad ning praegu on natukene pilve läinud ja kuu kah erilist ei valgusta.

AMRE: Viimasest infoallikast [eelmine maja, mida nägime] öeldi, et sinna Rahmani majani on veel kuus tundi, et hommikuks jõuame kohale. Et see pidi kindel olema, et hommikuks jõuame kohale. No me vaatame, me kontrollime ära.

JAANUS: Ma usun, et nii hull ei ole. Usk peab olema. Siis on ka nii. Kui loodad, siis ei pruugi olla.

ALVAR: Jah.

JAANUS: Jaa, ja nüüd on meil jäänud siit kasest mööda ukerdada ja siis me jõuame sinna jõe peale tagasi.

ALVAR: Ja jalaq tudisese all.

JAANUS: Jalaq tudisese. Siin tuleb väheke kankaani tantsida.

ALVAR: [läbi naeru] Pane too seelik ka jalga!

JAANUS: Jah, siis lasen niimoodi vasakule paremale. Vot, aga riideid siin seljast ei hakka võtma. Riided on vist üldiselt veel kõigil kuivad.

AARE: Seljas on vähemalt.

JAANUS: Jah. Siis kui sauna jõuame, siis enam ei ole. [Amrele] Oota, mis sa tirid veel. Ma võtan ka kinni. Aga hüva. Siis kui Rahmani poole ära jõuame, eks ma siis kõnõlõ teile veel. Nägudeni!

2. päeva õhtu. Rahmani poole jõutud, edukalt.

JAANUS: Tehtud, nagu Edgar ütles. Jõudsime kohale. Ainult pool tundi läks viimasest peatusest. Saun on valmis, väikeses majas on ahi soe. Ise oleme kuivad, terved ja õlu oli ees, Jan on peol, tuleb ühe-kahe paiku ja elu on ilus. Väga ilus.

AMRE: Aga see on iga päev nii. Kui väikse reisi ära teed ja...

2. päev, 00:36, 14 minutit pikk. Liiga pikk praegu transkribeerimiseks. (aga pilti näeb ikka...)

(ps: info mõttes - need plärud on tavalise tubakaga. mis siis, et mu jutust võib vahepeal muud arvata...)

3. päev, 12:47. Juba paar tunnikest teel.

JAANUS: APPI, AARE OLEKS PEAST ILMA JÄÄNUD PEAAEGU! [Aare naerab taga] Nojah, see oli vähekene nali, aga just tulime sellise silla alt läbi, kust mõtlesime, et no kurat, sealt tuleb ikka läbi. Et proovime vähemalt. Läksime jube tugeva hooga ka, siin on tugev vool. Punaküläst tulime just läbi ja siis sild, kivisild, jube madal. Mina olen ees, Aare on taga, mina pidin viskama ennast täitsa pikali ja siis hetk enne seda, kui minu käed silda puutusid, Aare karjub: "HALB MÕTE! HALB MÕTE!" Ja nii suur hoog oli, et esimese selle, tala peal ma ei saanud kinni pidada. Ja ja siis teise juures sain kinni pidada ära vaevu-vaevu ja siis me saime ukerdada niimoodi, et Aare hüppas silla peale, läks üle ja mina läksin vaikselt-vaikselt, seal oli mingi neli-viis-kuus tala, et neid mööda läksin läbi. Ja siis Aare tuli teiseltpoolt silda peale. Aga kurat, lõbus oli. Saime läbi ära, siis Alvar ja Amre jõudsid teiselt kaldalt ning hakkasid paati vinnama ümber. Aga no, seal oli madal, seal oli hea koht. A kurat, lõbus on küll.

JAANUS: Ja siis kohe pärast seda silda, sada meetrit, tuli selline väike kärestik, kust me otsisime väheke kohta ja tõusin püsti, vaatasin. Oota, Aare, mis sa ütlesid, "Halb mõte!" või? [naerab] Jälle ja siis saime väga väga mõnusalt hea inertsi sai sealt kaasa. Aga et tänane hommik algas meil vist umbes kella kaheksa-üheksa vahel ja siis hakkasime... ...jube raske oli tõusta. Väga sügavalt magasime vist. Alvar oli muidugi enne meid üleval ja tegi kohvi ning jutustas ja siis ma mõmisesin talle vahepeal vastu mingeid nükkeid ja siis ajasime püsti. Kella, ma arvan, kümne- poole üheteistkümne paiku saime teele. Ja ilm on jube ilus. Praegu mingeid selliseid väikseid... ...ma ei saagi aru, kas see on lumi või kerge lörts või hästi väikseid kibemeid tuleb. Päike pilvede vahelt paistab ja päris soe on ka. Ja meile päris meeldib. Jõgi on päris huvitavaks läinud ja vool on päris kiire. Niiet me arvame, et jõuame Võrru välja küll. Ega sinna palju ei ole enam jäänud. Ainult mingi 25 kilti või. Eile arvestasime välja, et esimese päevaga panime maha 4,5 km 5 ja poole tunniga. [Aare naerab taga] Teisel päeval 14,5 km kaheksa tunniga. Ja noh, täna võiks siis... ...noh, selline vool, jõgi on lai. Siin eriti palju puid ei ole ees. Nagu Jan Rahman ütles, et siin on ilusti ära lõigatud. Et me võime veel päris ilusti Võrru välja jõuda. Et tänane eesmärk on kuhugi Osula ja Sõmerpalu vahele jõuda, mida Sõmerpalule lähemal, seda parem, et sinna jõuda. Et seal pidid mingid külmkämpingud olema. Et seal oleks jube hea peatuda. Aga no, eks näha. Praegu kell on 12:49, et põhimõtteliselt kella kuue ajal peaksime juba hakkama ööbimiskohta otsima. Kurat, jälle mingi sild tuleb. Ja siis...

AARE: Aiaiaiaiai!

JAANUS: Oi, ei, siit küll ei saa üle. Jaa, siit lähme kaldale ilusti ära. A kuule hüva. Hiljem räägime. 

3. päev. 15:19. Tuju oli hea ja nalja palju. Olime just saanud läbi Sulbist, kus käisime poes märjukest lisaks võtmas.

JAANUS: Tere. Alvar ja Amre praegu üritavad väga osavalt saada ühest kenast suurest ja pooleldi veesolevast palgist üle. Aare seisab püsti, suitsukoni silme ees, tossab nagu valetaks täiesti. Ja mina istun selle...

AARE: Silmad punnis, vot sellist asja ma pole küll varem näinud.

JAANUS: Silmad punnis jah. Vaata, see on täpselt, mis ma rääkisin, et lähme niimoodi üle. Et põhimõtteliselt see palk on tõesti oma 15-20 senti veest väljas ja...

ALVAR: Tiiät kuis seda kutsutas vai? [Jaanus: Nooh?] Sünergia!

JAANUS: Sünergia! Vot, täpselt. Alvar just ütles, et niimoodi üleminek on sünergia.

AARE: Sünergia sünergia, mul tekib lihtsalt kusehäda. [Jaanus naerab väga väljendusrikkalt]

JAANUS: [läbi naeru] Ma ei tea, kas see jäi peale, aga Aare ütles, et teil tekib sünergia, meil tekib lihtsalt kusehäda. Või tal. Jamh. Aga igatahes, me oleme nüüd... ...kell on 15:20 ja...

AARE: Need mehed on laus sõgedad!

JAANUS: Aa, need on laus sõgedad nad lasid [turtsatab naerda] tagurpidi tükk maad hooga siis pöörasid ümber. [Aarele] Teeme suitsu ära ja siis lähme alles, jah?

AARE: Jiiiiiaaaah.

JAANUS: Aga igatahes, me oleme Sulbist läbi, seal võtsime väikse kosutuse endale. Aare tundis ennast kuidagi kehvalt ja siis ürdiliköör, mis iganes see oli, aitas jube hästi. Tuju tegi nii heaks. Jõudu tuli kuidagi jubedalt juurde. Ja siis me eksleme nüüd vaikselt Osula poole. Ma arvan, et Osula peaks meie järgmine pidepunkt olema. Oota!

AARE: Mul on üks suur hirm. Arvestades seda palki. Ma tahaks siiralt loota, et ma ei pea vette kusema.

JAANUS: Kuule, sa mine käi ära. Siinsamas, sa saad astuda sinna risu peale. Oota, istu maha korra.

AARE: Aa, sa oled paigal?

JAANUS: Ma olõ paigal. Jah, nii. Vaata, et kurat, tasakaalu väheks ei jää. Aa, sa astu kohe paremale, parema jalaga. Vasaku jalaga pane kinni ennast. Aa, sul on... [Aare oigab taustal] ...vooh. Igatahes jah, me saime vahepeal väheke külma, Punaküläst käisime läbi, seda ma vist rääkisin juba. Ja Sulbis jõudsime täpselt poe kinnipaneku ajaks kohale. Et tädi oli väga abivalmis ja nõustus veel umbes viis minutit hoidma poodi lahti. Ja siis me oleme siin nüüd tulnud mingi tund aega järjest. Ega erilist trallallaad siin pole olnud. Oleme rahulikult kulgenud ja juttu rääkinud. Ja just avastasime, et jube hea kuradi klapp on ikka. Et sellist seltskonda annab ikka soovida sellisele reisile, sellepärast et, kujutaks ette, kui keegi hakkab siin virisema või vinguma või lihtsalt miski ei meeldi, või või nii halb on olla, külmetab, haige no mida iganes, see teeks tunduvalt raskemaks, aga kurat...

JAANUS: ...keegi nagu ei virise. Kõigil on hea tuju, tehakse nalja. Räägitakse juttu. Vahepeal juuakse õlut. Ja nagu pidevalt on hea olla. Ma ei kujutanud tegelikult ette, et mis siin saab. Või mis siin hakkab saama kui ma siia reisile nõustusin tulema. Alvar ütles, et ma pean valmistuma, et raske matk tuleb. Raske asi tuleb. Tõesti ei tulnud. Minu arust, noh, oleks halb seltskond, jube palju raskem oleks. Aga nii hea seltskond on lihtsalt, et... ...sa ei tunne seda väsimust. Mul on seljalihased iga õhtu küll läbi olnud, aga see on pisku selle kõige kõrval. Et absoluutselt ei kahetse. Et nende vendadega läheks luurele kah vabalt. [Aare naerab palgil seistes väljendusrikkalt] Et jah, mis ma veel räägi. Ei olegi midagi. Järgmise korrani.

3. päev. 19:13. Väsimus. Jõhker väsimus.

JAANUS: Mi olõmi väsünü.

AMRE: Teemi mingi orgi kuhugi, mille peale saab kindad kuivama sättida ja nii. Ja tasakesi otsast tegema.

ALVAR: Ega nu sõnaliselt küll vällä ei ütle, et mi väsünü olõmi. Tuu, mis lindi pääle lät um sääne, et kuradi hea miil um, et siiä jõudsemi. Mi puhkami. Ja hummogu mi olõmi natukene värskembä kuq praegost. Natuke tükkü maad värskembä. 

3. päev. 22:08. 

JAANUS: Nii, viimane õhtu, kell on 22:08. Alvariga tegime just Vendade Urbide laulust külvaja haanjakeelse variandi. Lõpetasime just ära, päris lahe tuli välja. Eks ma levita ka seda, panen siia kuhugi sõnad üles. Kui keegi saab aru kah, siis vähemalt on hästi läinud. [naerab] Aga Võru inimesed kindlasti saavad päris hästi aru. Et päris lahe tuli. Isegi riimi läks ja rütm jäi samaks ja mõte ka jäi samaks. Väga hästi tuli välja. Ja ei teagi, ega väga palju mõtteid ei ole, mida täna veel edasi öelda, aga homne päev tuleb selline "om nagu om" põhimõtteliselt. Mõtlesime nii välja, et äratuskella ei pane. Magame nii kaua kui magame. Kui magame kümneni, siis on hästi. Siis kaheteistkümne ajal saame minema. Ja kella kaheks kutsume sinna järgi, kus me oleme. Kui magame kella kaheni, siis kutsume siiasamma teeotsa järgi, kus me oleme. Ja kui ärkame veel varem, siis on veel parem ja võib-olla jõuab Sõmerpallu välja. Kuidagi raskeks läheks küll vist, aga ei kujuta ette, võib-olla oleme isegi Võrus homme. Et kui suure kaardi pealt vaadata, siis on mingi kuuendik või seitsmendik jäänud seda maad. Ei tundu üldse, meil on ikka jube palju läbitud. Võrreldes sellega, moraal on jube kõrge ikka. Täna läks niimoodi, õhtu läks vaiksemalt kui eelmised, aga noh, omajagu sihuke rammestus kah peal. Aga noh, täna on vähemalt see jube hea, et ei saja. Aga jahedaks läheb küll. Taevas on selge ja esimene öö, kus olime, siis sadas ja oli tuult ja vahepeal läks selgeks, aga mitte nii hullult, aga praegu on ikka paar miinuskraadi ära. Lõkke ees Alvariga istume, teised on... ...arvestades, et ma ise räägin, siis nad üritavad magada. Aga ei ole häda. päris mõnus on olla. Aga nüüd tuleb küll magama ära minna. Et homme viimane spurt või sprint või sprunt, nagu Anti kunagi ütles, ära teha ja siis jõuab sinna kuhu jõuab. Alvar, mõtteid?

ALVAR: Ei, mul ei ole absoluutselt mõttid. Pää um tühi nigu katel um tühi...

JAANUS: ...sõel pärast vee kallamist.

ALVAR: Pää on sõna otsesehn mõttehn nii tühi nigu olõssi kolp ilma mu ajuta. Jah.

JAANUS: Tühjus ja tolm kahe kõrva vahel. Jah, eks ta ole. Hüva ööd.

ALVAR: Kas mi plotskit saami lubada hindale?

JAANUS: Jah, teemi ühe plotski ärr ja läämi ärr magama.

----

Vennad Urbid - Külvaja (Külväjä)

Maq himosta naisi

Nää miildüse mullõ

Nää miildüse mullõ

Selle tahagi näid

Või jakata aastid

A õks ma ei mõistaq

Vällä üteldä toda

Kui himosta näid

Maq himosta naisi

Kuq keväjäst mulda

Mis seemnet om uutmahn

Täüs himmo ja viil

Maq tiiä noihn mäkihn

Lövvüs ka kulda

A inämb viil miildüs

Nääq nigu nääq um

Nii lõpmalda konda

Naihn himokihn mõtsuhn

Ja külvä ja külvä

Niiet edenes maa

Kuq külbmäst ärq jäänüq

Ja täüs saanuq himost

Kuq koolõ a prõllaq

Ei maadaq ei saaq

4. päev. Hommik!

JAANUS: Viimane hommik. Jube jahe on kuidagi praegu. Aga vaikselt umbes mingi kella 11ks võiks saada vee peale ja siis umbes kahe tunni pärast jõuame Osulasse, et Võrru ei hakka isegi punnitama. Sõmerpallu täna mingi kolmeks vast jõuaks, aga ei ole mõtet. Mõned inimesed peavad tööle ka homme minema, et puhata on ka veel vaja. Et, öösel oli päris hea - seal telgi all, seal kus mina magasin, olid väiksed muhud, et seal kus mina magasin, oli jube künklik magada. Aga need olid täpselt kuidagi seljalihaste all, niiet ma arvan, et need masseerisid ka parajalt öösel. Et sai natuke parem. Aga on tunda, et lihased on ikka väheke trenni saanud. Nii mõnekümne kildi jagu. Aga jah. Siin ei olegi midagi. Varustus kokku ja. Söök ära ja. Ja siis minekut. Vot.

---------------------------------------

Ja viimaks jõudsime pooleteist tunni pärast Osulasse, millest sai meie lõpp-peatus.

Ning päris varsti olime juba tagasi Haanjas, Alvari pool. Õnnelikud ja vähekene svipsis. Aga kuradi rahul endaga.

Väga vinge kamp oli. Kui Alvar poleks küsinud, kas ma minna saan ja kui ma läinud poleks, ei oleks nii vinget mälestust jäänud. Ja kõige paremad olid ikkagi Aare tehtud söögid. Aga mitte paremad seltskonnast.

Tännä väega, mehed! Tõõnõkõrdki!

Tere tali

Tere. Khm.

Ma pole vist kunagi nii kaua mitte kirjutanud blogisse oma pooleteise aasta blogipidamise vältel. Ega väga suurt või mõjuvat põhjust polegi, miks ma kirjutanud ei ole. Peamine on vist see, et mul läpakas otsustas lõpetada normaalselt töötamise ning ma ei oska sellega midagi ette võtta. Lihtsalt ei saa aru, mis isegi kaudselt võiks viga olla. Praeguseks hetkeks pole teda nädal aega isegi üritanud käivitada enam.

Nagu suurem osa inimesi teavad, olen ma akadeemilisel puhkusel. Kuigi vahel ei tundu see küll puhkusena. Mitte et ma käiks tööl - lihtsalt ei leia; mitte et ma käiks koolis - lihtsalt ei käia; või mitte, et mul oleks pidevalt midagi teha - aga tuleb välja, et on küll. Teised on juba käinud poolteist kuud koolis ning ma olen ainult kaheks päevaks selle aja jooksul igavust tundnud. Korrakski ei tundnud ma suve jooksul, et oleks igav. Noh, kui külmad ilmad jõudsid kohale, hakkasin mõtlema, et nüüd on küll lust ja lillepidu läbi ning nüüd algab igavus. Ei hakanud. Iga päev on midagi teha või kusagil käia. Ning asju tuleb aina ja aina juurde.

Millega ma siis tegelen? Noh, lihtsaimad asjad - ma käin jällegi HTG kooris. Läksin sinna lihtsalt seepärast, et tahtsin jälle regulaarselt laulda. Igal teisipäeval ja kolmapäeval istun ja lõõritan. Astusin ka tänu Tarvole ja enda uudishimule Tartu Ülikooli joonistustundi. Muidugi täiesti illegaalselt, kuid õpetajal ei ole midagi vastu. Saabki natukene kätt harjutada ja sukerdada. Siis tegelen veel aeg-ajalt Laanelillega, kus ma olen käinud juba...     ...jumal teab mitu aastat. Jumal ütles, et kolmas aasta läheb nüüd. Ning last but not least. Viimaks, viimaks suutsin ma kokku panna pundi, kes teeks koos muusikat. Ehk siis bändi.

Bändi nimeks sai Loome /mida on võimalik ka leida lõustaraamatust/. Miks just Loome? Kõlab nagu Loom-E või siis Loom-NE. Või midagi muud veidrat. Noh, bändi tegemine oli mul juba ammu ammu tulnud mõttesse. Aga ei olnud ma leidnud ühtegi inimest, kes oskaks pilli mängida ning kaugeltki huvituks minu lugude esitamisest. Paar väikest kooslust on olnud küll ja midagi paar päeva kunagi ammu üritasime nendega, kuid erilist sünergiat ei tekkinud seal ning asi vaibus kiirelt. Aga bändi nimi tuli kaua aega. Juba augustikuus alustasin bassimehe - Soku Ervini - koolitamist. Mõtlesin, et suuremal osal lugudel on peamine see, et saaks meloodilise osa enne natukenegi selgeks ära ning pärast seda saaks hakata koosproove tegema. Ega mul bändiga kiire kuhugi ei olnud. Tahtsin lihtsalt ajada asja vaikselt. Ning Erviniga vahel ikka arutasime, et mis nimeks võiks saada. Ei tulnud midagi pähe.

Kuid siis ühel päeval kui ma tema poolt trepist alla kõndisin, hakkasin ma mõtlema sellele, et bändis on loomeinimesed. Inimesed, kes tegelevad asjade, erm...    ...tegemisega. Ehk loomisega. Kõndides siis trepist alla käis läbi mõttekäik. Et kui on sellised inimesed siin, miks mitte siis panna nimeks midagi, mis iseloomustaks meid. Loomeinimene tundus jube pikk ja tüütu. Loomeinimesed veelgi pikem ja tüütum. Ning järgmisel hetkel lõi pähe lihtsalt 'Loome'. See ei tundunud algul päriselt sobivat. Kuid mida aeg edasi, seda normaalsem see tundus ning ühel hetkel sobis päris hästi. Mis seal ikka. Saigi tehtud.

Me jõudsime Erviniga peaaegu kaks kuud proove teha /ning Metspalu Tarvoga, kes müttab isetehtud kahoni, rääkida sellest kuid/ enne kui meile lisandus veel Veski Kadri. Ning esimese koosproovi tegime me 3. oktoobril. Esimene proov kestis, erm...    ...pea kaksteist tundi. Seda sellepärast, et me olime võtnud endale idiootselt võimatu eesmärgi pürgida Tudengibänd Kaks Tuhat Kümnele. Muidugi oli see kuradi kõrge eesmärk - eriti põhjusel, et demode tähtaeg oli vaid kaks päeva pärast esimest koosproovi. Uneaega jäi väheks neil päevil. Kahjuks ei suutnud me küll sinna konkursile saada - parem ongi, sest see oleks väga pingeline nädal harjutamist tulnud. Ning oleksime täiesti toorelt lavale läinud. Kuigi kui me üksikult olime lood selgeks saanud mingil määral ning esimest korda esimest lugu kokku mängisime, jäi mul karp lahti. Jube mõnusalt kõlas. Akustiline kitarr, basskitarr, viiul ja kahon. Ei mingit sellist tunnet, et midagi oleks puudu või üle. Muidugi väikesed rütmilogisemised ning minul hääle logisemine oli, aga see on harjutatav. Mulle väga meeldis. Ning esimesed proovid olid lõbusad. Jube lõbusad. Nüüdseks oleme vist kolm või neli proovi teinud.

Viimasel proovil, üleeile, olime me kõik miskipärast üpris motivatsioonitud ja väsinud, aga noh, vähemalt oli see kollektiivne. Natukene sai ikka tööd tehtud.

Aga küll see näha ole, mis meist saab või tuleb. Praegu kiirustama ei hakka. Mingeid idiootsusi nagu plaadi tegemist kah ette ei võta. Ma ei saagi aru, milleks praegusel ajal plaati teha. Pole mõtet ju - nagunii tirivad kõik internetist või siis saadavad käest kätte. Ning see raha ja ajakulu on tohutu, mis läheb plaadi tegemisele. Hetkel ei ole väikebändidel võimalik mingi naljaga seda raha tagasi teenida. Praegu on noorele bändile palju tähtsam oma nime levitamine ning enda tutvustamine võimalikult suurele ja erinevale publikule. Siis võib kunagi ka plaadile mõelda. Kunagi kümne aasta pärast - aga siis võib-olla ei olegi enam plaate. On kaasaskantavad hologramm-blueray mängijad ning arvutid on juba obsolete. Vot teile nalja. Aga jah. Loodetavasti kuulete sellest bändist veel head. Loodetavasti kuulete seda bändi. Siin saate jälgida, mis toimub ning millal toimub. Ja kas toimub.

Mis mul veel pärast kuuajalist pausi öelda on. Ega palju ei olegi. Nüüdseks on pooleteise aasta jooksul saanud kokku kümme tuhat lugemist blogile, mis on minu jaoks väga vinge saavutus. Tänan siiralt kümne tuhande hiirekliki eest. On lahe olnud. Ning eks ma üritan ikka ja jälle siia kirjutada. Mõni teinekord võib-olla huvitavamalt ^^,

Eks ideid tuleb ikka, millest kirjutada. Aga need kaovad ka kiirelt. Kuid seda võin öelda, et neljapäeval lähen ma pühapäevani kestvale kanuumatkale ning üritan telefoni või mingisse diktofoni rääkida, mis ma mõtlen ja teen seal. Sest õues on peaaegu miinuskraadid öösiti ning ma miskipärast arvan, et seal magame tähistaeva all. Sest need inimesed, kellega ma lähen on sellised. Paras katsumus saab olema. Kanepi - Võru. Vot.

Jällekuulmiseni ning ärge hommikuti sisse magage.

Suvi 10'

Suvi on põhimõtteliselt läbi. Vananaistesuvi võib küll veel tulla, aga sellega läheb kindlasti aega. Mõtlesin, et teeks väikese kokkuvõtte sellest, kus kuradis suvel ära käidud sai ja mida tehtud sai. Sest kui mõtlema hakkasin paar päeva tagasi, oli neid ikka pagana palju. Alustame algusest.

11. juuni (hommik) - Kardietapp Aravetel

Selle suve esimene kart. Olin seda üllatuslikult palju isegi oodanud. Olles terve kooliaasta saanud kõige kaugemale kodukorterist Glasgowsse ja Edinburghi, ei olnud see tegelikult ka nii suur üllatus. Oli tahtmine järjekordselt näha tossavaid mootorsõidukeid, väikesi kokkupõrkeid, võib-olla ka suuremaid (kuigi neid ei toimunudki). Päev möödus suuremalt jaolt...               ...külmetades. Sest tuul puhus. Ning ilmad olid veel jahedad. Aga külm ära ei võtnud - jaanipäevgi polnud veel käes. Muidugimõista olime kõik mingil määral väsinud seal passides. Tuleb tõdeda, et väga palju tegevust just sellel võistlusel ei saanud.

11. juuni (õhtu) - Põhikooli klassi kokkutulek Puigal

Kuid samal õhtul veel jõudsin Võrumaale! Kohe pärast seda (või natukene hiljem), lasin end Siimul visata Võru maantee äärde hääletama ning seadsin sammud reipalt (või natukene vähem reipalt) Võru poole. Telefoni aku oli tühjaks saamas ning üritasin endale saada transporti Võru linnapiirilt Puigale selleks, et jõuda kas või paariks tunniks näha oma vanu klassikaaslasi. Kui ma viimaks (tänu natukesele Ruuderi abile) jõudsin kohale, avastasin, et neid inimesi ei olnudki eriti palju jõudnud sinna. Ikka üpris tavalised näod. Aga lahe oli. Olin ise ju just tulnud pikast (pära)põrgust ning kõiki oli hea näha. Nüüd on jälle 3 kuud möödunud neid nägemata. Võib-olla peakski selle ette võtma. Eks näis.

16. juuni (õhtu) - Zetod Plink Plonkis

Möödusid mõned päevad ning olin Tartus tagasi, et külastada esimest korda (viimase kahe aasta jooksul vist) Zetosid. Nad üllatasid mind. Viimati, kui ma nägin neid, ei olnud nad kaugeltki saavutanud seda taset, kuhu nad praeguseks jõudnud on. Nad on väga tugevalt saanud võimsust juurde. 

19. juuni (õhtu) - Paha Polly live Pärnu noortekeskuses

"Hello, my name is designated Dave. I'm your driver for tonight." Olin Toxile ja pundile rooliks. Natukene ka pedaalideks. Jõudsin mõni tund enne Pärnusse lahkumist Viljandisse (muidugi järjekordselt häälega) ning teised polnud veel üleski saanud. Läks neil aega, mis läks, aga sõitma me viimaks saime. Live ise oli neil vinge. Sain tunda uuendatud Paha Polly't esimest korda. Kahjuks oli neil publikut tükki 5-10 või nii. Kardan, et ürituse promo tase (ning ilm) oli nii madal, et sealt polekski midagi välja tulnud. Aga nad üllatasid mind. Väga positiivselt.

23. juuni (õhtu) - Esinemine Uuesalu Jaanipäeval

Olid päevad Viljandis veedetud, seadsin sammud Toomasega ja Epuga koos Tallinna poole, kus meid ootas esiteks rahulik jaanipäev. Jõudsime kohale muidugi väikese hilinemisega, sest ei arvestanud loomulikult kaduvat aega, mis läks koha otsimise peale. Ei olnud veel võimalust GPS-i kasutada. Ega tulnud ka veel lähiajal. Üüratu aeg läks tehnika ülespaneku peale. Üllatuslikult. Ning publikki oli väga rahulik ja omaette. Mingil hetkel jäi meil Toomasega tunne, et mängime (loe: lollitame) seal enda lõbuks. Aga kui küsisin korraldajalt, et mis toimub, et kas me ei meeldi neile, öeldi, et sellised need peod ongi. Inimesed näevad kah aasta jooksul esimest korda teineteist ning jutlemist on tunduvalt rohkem kui tantsisklemist ja olesklemist. Mis teha. Mängisime oma repertuaari lõpuni, Toomas sõitis tagasi Lõuna-Eesti ning meie käisime saunas ja läksime Tallinnasse. Kõige rahulikum jaanipäev viimaste aastate jooksul. Ma olin üpris rahul.

24. - 27. juuni - Kergejõustiku Superliigal vabatahtlik

Sellest üritusest olen siin kirjutanud ka. Ega midagi rohkemat polegi öelda. Väga vähe tööd, liiga palju vaba aega ning mõnusad uued tutvused, kelle peaks nüüd järjekordselt üles otsima.
Esimene postitus siin. Teine siin. Ja kolmas siin.

3. juuli (päev) - Kardivõistlus Aravetel

Kohale olid jõudnud kuumad. Ning need kuumad olid, erm... ...ikka kuumad. Sain küll ühe varjulisema koha rajal. Kuid point oli selles, et seal valitses siiski täielik põrgukuumus. Totaalne põrgukuumus. Kõrvetasin endale päikese käes päeva jooksul mõnusa joodiku päevituse. Nagu ka Siim ja teised poisid. Ei olnud me just kõige õnnelikumad. Aga siiski piisavalt.

8. - 11. juuli - Võru folk

Suve esimene folk! Sai esinetud kordi neli, kui ma õigesti mäletan. Kuigi nii täpselt küll ei tule meelde, et hakata neid ühe käe sõrmedel kokku lugema. Kindlasti ei lähe kahte kätt vaja. Enim jäid meelde selleaastasest folgist simmanid. Need olid väga väga vinged. Esimest korda tantsisin ma ennast neljast kolmel simmaniõhtul peediks. Kas just peediks, aga väga higiseks. Naersin teistele hiljem, et viimati kui ma nii palju higistasin, oli siis, kui kodus üritasin puid langetada. Nagu võib arugi saada, I'm not quite the woodsmen. Ilmselgelt. Sain ka paar sõna öelda korraldajatele, et oleksin huvitatud järgmise folgi korraldamisest osavõtmisel. Eks näis, mis sellest saab. Nüüd on nii või naa selgunud, et minu Tallinna-plaanid on luhtunud ja hakkan uurima, kas ma Tartus suudan millegagi läbi lüüa. Thumbs up!

22. - 25. juuli - Viljandi folk

Täiesti hämmastav kogemus, järjekordselt. See aasta oli isegi parem tänu sellele, et ma teadsin väga paljusid inimesi folgil. Iga nurga peal sain mõne vana tuttavaga kokku. Ning tekitasin ka päris mitmeid uusi tutvusi. Olen pikemalt kirjutanud Viljandi folgist siin.

29. - 31. juuli - Kardivõistlus Hiiumaal

Esimene pikem reis poistega sel suvel. Et eelmise aasta kogemus minu jaoks just eriti hea ei olnud, ei omanud ma mingeid ootusi eesseisva tripi osas. Aga nagu välja tuli, ma nautisin seekordset käiku täiel rinnal. Ei kujutanud ettegi, et see tripp võiks nii lahe välja kukkuda. Kaks päeva raja ääres seista ning selle aja jooksul mitu korda oma ülesandega kergelt failida oli küll nõme. Aga see õpetas ka mulle üht-teist. Nimelt, kuidas bossiga toime tulla. Õppisin ära, kuidas eriarvamusi saab ühtlustada ja lahendada. Valem on väga lihtne. Kui tahad teada, küsi.

Sel korral ei tekkinud tagasisõites tunnet, et tahaks magama jääda. Kui siis vaid viimasel viiekümnel kilomeetril, kui Siim oli viimaks ära kustunud ja Tõniski ei suutnud enam pead tõsta. Aga 6h kestnud reis sai läbi Tartus päris õigel ajal ning sain Alexelas Siimu ka veel kõvasti naerda, kui ta üritas mulle seletada, et ma räägiksin temaga kui oleme Tartus. Kahjuks jagas ta matsu alles ära siis kui ma röögatasin talle, et me olemegi Tartus. Teate te, kuidas ehe hämming välja näeb? Siimu silmades peegeldus kõige ehedam hämming, mida ma eales näinud olen. "...I couldn't breathe, I was laughing so hard..."

8. august - Esimene proov bändi teise liikmega

Jah, viimaks olen pähe võtnud idee, et peaks bändi looma. On ka aeg. Olen kogunud materjali juba kolm aastat selle jaoks. Või peaks ütlema, et teinud materjali. Praeguseks hetkeks on valminud 20 lugu (kuigi kõiki üleval ega lindistatud pole veel) ning umbes teine sama palju viisita luuletusi lisaks. Kõik ongi alati jäänud selle taha, et ma pole leidnud inimesi, kes oskaks mängida pilli ning oleks minu loomingust huvitatud. Viimaks ma leidsin nad ning olen bassivennaga juba mitu proovi teinud. Kitarristi kavatsen järgmisel nädalal ette võtta ning trummaril võtan lihtsalt munad maha, kui ta varsti trumme endale ei muretse. (Ära muretse, T., võtan alguses vaid ühe!)

14. august - Kardivõistlus Raplas

Mis seal ikka palju muud öelda on kui võistlus läks ülimalt kiiresti. Ükski võistlus pole kunagi nii kiiresti läinud. Olin jällegi vastutav eelstardi eest.

19. - 22. august - Pillilaager Mõnistes

Vot selle üritusega oli naljakas lugu. Käisin Riias ühel taanlasest laagriõpetajal lennujaamas vastas ning hiljem Kadri küsis, kas minagi tahan jääda. Noh, eks ma siis jäin ning üritasin kasulik olla, sest pill oli mul Tartus. Mul oli muidugi sellest ülimalt kahju. Aga üle 8 aasta võtsin kätte akordioni (ise ka ei suuda uskuda). Olen isegi päris rahul sellega, kui hästi mul läks. Ei saa just öelda, et leidsin mahavisatud virtuoossuse üles, aga sõrmed jooksid pärast paaripäevast harjutamist päris vilkalt. Kahjuks mitte parem ja vasak käsi koos. Aga noh, kõike ei saagi, mis tahad. 

Kuid vahel võib juhtuda, et saad natukene rohkem kui üldse ootadki. Eriti just sellistel üritustel. Tsau G.! :)

27. - 29. august - Radaja festival Petseri lähedal

Nii üllatuslik, kui see ka ei olnud (oli?), oli kõik, mis ei olnud seotud festivali endaga palju huvitavam. Esimesel õhtul üritasime Toomasega koos lõbustada ööbimiskohaseid. Läks vist korda, sest me lasime järjest 6 tundi. Ma pole iial nii kaua mänginud kitarri järjest. Mitte kunagi! Täiesti hämmastav. Muidugi järgmisel päeval mul sõrmed valutasid ja olid paistes. Aga tänaseks on see möödunud ja alles jäänud vaid paks saapatallanahk vasaku käe sõrmeotstel.

Käigu endaga oli ka üks lahe seik, kui esimesel päeval ootasime õhtupoolset programmi (ehk siis ööbimispaika sõit). Istusime Petseris keskplatsil, mida võib ette kujutada kui ovaalset ringteed. Hästi suurt, muidugi. Selle ringtee peal tiirutas üks pulmakaunistustega auto ning lasi signaali. Ning siis nägime - üks tüüp hüppab auto ette (muidugi suure varuga) ning peatab auto. Ja saab pudeli viina. Noh, muidugi hakkas Tox kohe mind togima - "Jaanus, mine ka, mine ka!" Ei tahtnud ma kuidagi minna. Aga mingi asi peas tegi krõksu ning jooksin 20m edasi ja hüppasin ka auto ette (ei, ma ei jäänud auto alla, kui te seda loodate). Minugi ees pidas ta kinni ja sain pudeli. Ning sama tegid veel Tox ja paar inimest ning lõpuks oli meil käes 4 pudelit viina nimega "Hleb i sol". Üllatavalt hea viin, kuigi võib arvata, et see oli üks odavamaid jaemüügis, sest auto pagasis oli terve pappkast neid pudeleid täis.

4. september - Igamehekontsert Lõõtspillifestivalil

Eelmisel nädalavahetusel mängisin natukene lolli ning teadustasin Püssirohukeldri õuel toimuval Igamehekontsertil mängijate nimesid. Päris meeldiv oli, kui vahepealne vihmasabin välja arvata.

Aitasin ka samal õhtul natukene kaasa Jägertraini Maailmarekordi purustamisele, aga kahjuks luhtus see katse. Aga ei ole hullu. Järgmisel aastal uuesti ning mitte 714 klaasiga vaid 1428 klaasiga! :D
--

Kindlasti on mul midagi meelest läinud, kus käidud või mida meenutamist väärt tehtud. Suve jooksul ei püsinud ma viit päevagi ühe koha peal paigal. Aga see suvi ületas oma kogemusterohkuselt ka kõik teised. Ajaloo parim suvi! (vähemalt minu jaoks ^^,)

2 teadaannet!

Teate, kui te kavatsete hakata midagi pikemat kirjutama, kaduge msn-ist välja, sest kõige parema tahtmise juures ei suuda sa inimestel siis suid kinni panna. Tahtsin täna hakata kirjutama suvest ja kõigist üritustest, mis toimunud on ja mis üldse ära tehtud. Aga vot, ei tulnud välja. Näete irooniat, eks?

Aga kasutan ära võimalust ning annan kaks teadaannet - homme kell 20:00 näidatakse kanal kahes Üheslaulmist. Ning nagu ma reklaamist nägin, on seal ka need kaadrid, mida ma oma käega filmisin Harglas. Päris lahe!

Teiseks, laupäeval viin läbi Püssika hoovis igamehe kontserti (iga lõõtsamehe). Kõik kes tahavad, ja mängivad lõõtsalisi, saavad esitada paar lugu vahemikus kella 16 - 19ni. Kella 15st on lõõtspillilaat sealsamas. Ning kui ma õigesti mäletan, siis Hendrik, Andres ja Alex üritavad püstitada üht Guinessi rekordit. Nimelt, maailma pikim Jägertrain! Tulge vaatama ükskõik mille pärast. Kas või lihtsalt seepärast, et seal on hea hinnaga õlu ^^,

I solemnly swear...

...that I'm up to no good!

Mischief managed!
--

Tahtsin seda öelda, et kui Petserist tagasi tulen, võtan aja maha ning kirjutan. Kirjutan nii palju, et te (jällegi) ei jõua ära lugeda! Ma luban. Oi kuidas ma luban.

Võimsad kolm kuud on olnud. Aeg on mööda lennanud nii mõnusalt ja kiirelt, et ei ole tähelegi pannud, et vahepeal võiks maha istuda ja mõtelda, et mis ka tehtud on. On kõvasti tehtud.
--


...to be continued.

Globaliseerume edasi

Lisasin blogile sellise väikese (kuid tüütult keeruliselt lisatava) plugina, mis tõi nüüd iga postituse alla facebooki kommentaaride lahtri. Hendrik vingus et mul on väga tüütu kommenteerida blogis. Nüüd enam pole. Klikk ja valmis.

Spam away...